Hepatiit D, mida tuntakse ka deltahepatiidina, on viiruslik maksahaigus, mis on põhjustatud hepatiit D viirusest (HDV). See viirus vajab hepatiit B viirust (HBV), et paljuneda ja põhjustada haigust, mistõttu on HDV nakkus võimalik ainult siis, kui inimesel on kaasnev HBV nakkus. HDV võib esineda ägedal või kroonilisel kujul ning see võib põhjustada tõsiseid maksakahjustusi, sealhulgas maksatsirroosi ja maksavähki.

HDV on väike RNA viirus, mis kuulub Deltaviridae perekonda. Selle viiruse levimise mehhanism sarnaneb HBV-ga, peamiselt nakatunud vere või kehavedelike kaudu, nagu seksuaalne kontakt või jagatud süstlanõelad. Kuna HDV vajab HBV-d oma paljunemiseks, on HDV nakatumise risk kõige suurem neil, kellel on juba krooniline HBV infektsioon.

Hepatiit D sümptomid võivad sarnaneda teiste hepatiitide omadega, sealhulgas väsimus, iiveldus, isutus, kõhuvalu, kollatõbi ja tume uriin. HDV infektsiooni diagnoosimiseks võib arst teha vereanalüüsi, et tuvastada HDV antikehad ja viiruse geneetiline materjal. Ravi võib hõlmata viirusevastaste ravimite kasutamist, mis on suunatud HBV vastu, kuna puudub spetsiifiline ravi HDV vastu.

HDV ennetamine hõlmab peamiselt HBV ennetamist, kuna HDV infektsioon on võimalik ainult koos HBV-ga. Seetõttu on oluline vaktsineerida hepatiit B vastu, järgida ohutut seksuaalkäitumist ja vältida nakatunud verega kokkupuudet. Lisaks on soovitatav vältida süstlanõelte jagamist ja kasutada kondoomi seksuaalvahekorras. Hügieeninõuete järgimine, nagu kätepesu, on samuti oluline ennetusmeede HDV nakkuse vältimiseks.